Logga 2_cirkel SH

Mustpeade vennaskonna hõbe

Text: Anu Mänd. Hõbedakamber Niguliste kirikus / The Silver Chamber in St. Nicholas’ Church / Die Silberkammer in der St. Nikolaikirche, Eesti Kunstimuuseum, Tallinn 2002, lk 16–20

/…/
Mustpeade unikaalne hõbedakogu on kujunenud sajandite vältel ning on lahutamatult seotud vennaskonna ajaloo ja traditsioonidega. Kirjalikest allikatest on teada, et vennaskonnale kuulus juba keskajal mitmeid nii sakraalse kui ka profaanse otstarbega hõbenõusid ja -kujusid. Sellest perioodist on säilinud vaid üks, ent see-eest küllaltki haruldane ese: 16. sajandi esimesest poolest pärit gooti stiilis papagoifiguur. See hõbepapagoi oli rändauhind, mille sai keskajal populaarse ammulaskmisvõistluse, nn papagoilaskmise võitja. Kirjalike allikate põhjal on teada, et sellised hõbepapagoid olid olemas ka Tallinna Suurgildil ja Kanuti gildil.

Mustpeade vennaskonna hõbedakogu saatusele on mõju avaldanud nii reformatsioon, Liivi sõda kui ka Põhjasõda. Sõja-aastail pidid gildid ja vennaskonnad rae nõudmisel loovutama osa oma varadest, mis sulatati üles ja vermiti müntideks. Näiteks 1710. aastal andsid mustpead raele üle 4 hõbekannu, 3 pokaali ja 89 peekrit. Siiski õnnestus väärtuslikumad asjad – pokaalid ja kannud – seekord ülessulatamisest päästa. Mustpeade hõbedakogu suurusest ja koostisest eri aegadel annavad ülevaate inventarinimekirjad, mida vennaskonnas on koostatud alates 16. sajandist. Üks põhjalikumaid Mustpeade maja  inventuure toimus 1786. aastal, mil kõik hõbeesemed kaaluti ning nende kaal fikseeriti nii inventarinimekirjas kui ka punkteeriti esemete põhjale.

Enamiku mustpeade hõbedakogust moodustavad kingitused. Esiteks tavatsesid vennaskonna liikmed ise annetada ühingule mõne hõbeeseme, tavaliselt peekri. Sageli oli kingituse tegemise ajendiks vennaskonna liikmeks  vastuvõtmine. Kõige väljapaistvamad esemed – suured pokaalid – on aga vennaskonnale kinkinud Mustpeade majas viibinud kõrgest soost külalised. Juba hiliskeskajal oli kombeks, et mustpeade ratsasalk osales linna saabuvate kõrgete külaliste, eelkõige ordumeistrite, eskortimisel ja nende piduliku vastuvõtmise tseremoonial. See traditsioon jätkus ka edaspidi, Rootsi ja Vene riigi kõrgete ametnike külaskäikude puhul. Sageli ei piirdunud mustpeade roll üksnes eskortimisega, vaid kõrged külalised kutsuti ka Mustpeade majja pidusöögile ning nende nimed kirjutati vennaskonna auliikmete raamatusse. Tänutäheks kinkis külaline mustpeadele kas mõne hõbenõu või andis mälestuseseme muretsemiseks raha. Nii näiteks jõudsid 17. sajandil mustpeade kogusse krahv Andreas Torstensohni ja kuberner Bengt Horni kingitud poolkerakujuliste kühmudega kaunistatud pokaalid, mida nende kuju tõttu kutsutakse vahel ka ananasspokaalideks. Pokaalid on valmistatud vastavalt Hamburgi ja Nürnbergi kullasseppade poolt. 1670. aastal eskortisid ja võõrustasid mustpead Rootsi feldmarssalit Carl Gustav von Wrangelit. Selle sündmuse mälestuseks tellis Wrangel Narva kullassepalt Ludolf Zanderilt oma sõjamehekarjäärile viitavate lahingustseenidega kaunistatud imposantse pokaali ja kinkis selle vennaskonnale.

 

Mitu mustpeade kogu pokaali on seotud Vene tsaaride külaskäikudega Tallinnasse ja nende võõrustamisega Mustpeade majas. Neist kõige kuulsamad on ilmselt Peeter I külaskäigud 1711. aasta jõulude ajal ja 1721. aasta mais, seda enam, et just need sündmused said ajendiks hõbedast hirvejalgpokaalide tekkele. Nimelt olid vennaskonnas hiljemalt 16. sajandist kasutusel omapärased hirvejalakujulised jooginõud. Kolme sellist puust valmistatud pokaali, millele on peale tõmmatud ehtne nahk ja sõrg, hoitakse tänapäeval Tallinna linnamuuseumis. Kaks neist pärinevad 16. sajandist, kolmas 17. sajandi algusest. Peeter I-le pakuti 1711. aasta jõulude ajal sellistest kurioossetest anumatest õlut. Tsaarile meeldisid mustpeade joomisrituaalid niivõrd, et ta palus neil ka edaspidi oma vanadest kommetest kinni pidada. Oma teise külaskäigu mälestuseks Mustpeade majja 1721. aastal kinkis tsaar vennaskonnale hõbedast hirvejalgpokaali, mille ta oli tellinud 30 dublooni eest. Pokaali valmistas Tallinna meister Wilhelm Polack. Ajaliselt järgmise hirvejalgpokaali  tellis vennaskond tsaar Aleksander I külaskäigu mälestuseks 1804. aastal, kasutades selleks tsaari kingitud raha. Kokku on mustpeade kogus viis hõbedast hirvejalga. Tegemist on Tallinnale ainuomase pokaalivormiga – mujal Euroopas selliseid ei tunta.

Kuidas aga sai alguse ehtsa hirvenahaga kaetud puust pokaalide traditsioon, pole täpselt teada. Üks võimalik seletus on, et see seostub baltisaksa legendiga Tallinna nime tekkimise kohta. Legendi kohaselt sai Tallinn (sks. Reval) oma nime tänu Taani kuninga Waldemar II hirvejahile, kui kabuhirmus põgenevad hirved Toompea paekaldalt alla kukkusid ja kaela murdsid – väljend Rehe-Fall (sks. hirve kukkumine) on kõlalt sarnane sõnaga „Reval“. Seda legendi jutustavad paljud 16. sajandi lõpu ja 17. sajandi kroonikud: Moritz Brandis (1600), Thomas  Hiärn (1670-ndad) ja Christian Kelch (1695).

Ühe kõige uhkema pokaali mustpeade kogus kinkis vennaskonnale tsaar Nikolai I, kes 23. detsembril 1827 külastas Mustpeade maja ja võeti vennaskonna auliikmeks. Üleni kullatud pokaal on Nürnbergi töö 16. sajandi lõpust ja see pärines Moskva Relvapalati kogudest.

  1. detsembril 1700 võeti vennaskonna liikmeks kümme Inglise kaupmeest, kes selle sündmuse puhuks kinkisid vennaskonnale kauni hõbepokaali. Mustpeade vendaderaamatus on selle kohta järgmine sissekanne:

„Wee, the Persons whose Names are severally here underwritten, haveing had the Honour to be made Brothers of the Schwartzen Häupter-House of this  Citty, have in Consideration thereof presente the said House with a peece of Plate of 112 Loth.

Wm. Beaumont, Robert Maister, Rob. Mallabare, Richard Cook, Benj. Benson, Richard Sykes, Wm. Sill, John Cary, Gabriell Dowker, Thomas Dunn.“

(Meie, allakirjutanud, kellele sai osaks au olla võetud selle linna Mustpeade Maja vendadeks, kinkisime selleks puhuks nimetatud majale 112-loodise hõbenõu. [Järgnevad nimed])

Annetajate nimed ja vapid on graveeritud pokaali kupale. Lisaks vendaderaamatus nimetatuile esineb pokaalil veel üheteistkümneski kaupmees – Thomas Remingt. Inglise kaupmeeste grupiviisiline astumine Mustpeade vennaskonda on seletatav 17. sajandi lõpul avanenud uute võimalustega Baltikumi kaudu toimunud Venemaa kaubanduses. Mustpeade kogus leidub teisigi Inglise kaupmeeste poolt kingitud hõbeesemeid, näiteks Lewis Lyelli peeker ja George Peirsoni peeker, mõlemad 17. sajandist.

Nii Inglise kaupmeeste kingitud pokaalil kui ka mitmel teisel Mustpeade vennaskonnale kuulunud hõbeesemel võib omanikustaatuse väljendusena näha vennaskonna vappi Püha Mauritiuse profiiliga. Vennaskonna vapi kasutamise traditsioon hõbenõudel (nagu ka muudel esemetel) pärineb juba keskajast. Uuematel nõudel lisandub vapile sageli ka mustpeade deviis „Aut vincendum, aut moriendum“ (Võit või surm).

Lisaks pokaalidele ja peekritele leidub mustpeade kogus mitu barokset joogikannu. Enamik neist on silinderja kujuga, rikkalikult kaunistatud kaanega ning toetub kolmele kuulikujulisele jalale. Selliseid joogikanne kasutati ringjoogi tseremoonia juures, s. t. kannu ulatati käest kätte ja rüübati otse kannust. Neist kannudest joodi nii õlut kui ka veini, kuid õlu oli siinmail tavapärasem pidujook. Mõnikord on nende kannude kohta kasutatud koguni terminit porterkann, mis viitab kangele tumedale õllele. Ühelainsal mustpeade joogikannul on teistest erinev, eksootilise puuvilja kuju – see on Stanislaus Schultze valmistatud melonikujuline joogikann. Kuigi Schultze kann on Tallinnas säilinute seas ainus omalaadne, on andmeid veel vähemalt kahe melonikujulise kannu kohta.

Mustpeade hõbedakogu ei täienenud üksnes kingituste abil, vaid vennaskond tegeles ka ise aktiivselt kunstikogumisega. Näiteks osteti 1847. aastal pankrotistunud krahv Manteuffeli varade hulgast kolm 17. ja 18. sajandist pärit silinderja kujuga joogikannu ja Augsburgi meistri valmistatud maiustustetoos.

  1. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse hõbetööde seas on mitu eriliseks otstarbeks tellitud pokaali, nagu mustpeade keegliklubi auhinnapokaal, mustpeade tuletõrjekomando juubelipokaalid, Mustpeade maja juubelipokaal jne. Paljud neist on tellitud Joseph Kopfi kullassepatöökojast, kellega vennaskonnal olid läbi aastakümnete tihedad sidemed ning kelle kauplus asus praktiliselt Mustpeade maja vastas (Pikk 27). Sageli pole Kopf valmistanud nõusid täies ulatuses ise, vaid on ostnud valmispokaale Venemaa suurtest kunstikeskustest, eelkõige Peterburist, ja lisanud Tallinnas vaid mustpeade sümboolika ning pühendustekstid. Vabrikutoodete ümbertegemine oli tol ajal üsna tavaline nähtus.

Mitmed hõbeesemed tellis vennaskond selleks, et kinkida need oma liidritele – esimees-vanematele või tuletõrjekomando ülematele. Samas kujunes välja traditsioon, et kingi saajad pärandasid surres need esemed omakorda vennaskonnale. Iga ese mustpeade kogus – olgu selleks Rootsi väepealiku või Vene tsaari kingitud pokaal, vennaskonna liikme annetus või vennaskonna kingitus oma esimehele – on killuke vennaskonna sajanditepikkusest ajaloost ja traditsioonidest. Väärismetalli hiilgusele lisandub ajaloo hiilgus. Hõbeesemed pandi lauale pidusöökidel ning neid näidati uhkusega maja külalistele. Kui leiutati fotograafia, tehti vennaskonna esinduspildid just koos hõbenõudega.

Kõige viimased esemed mustpeade hõbedakogus on 1938., 1939. ja 1940. aasta Laetare-pidustuste puhuks kingitud peekrid, mis on valmistatud Roman Tavasti väärismetallasjade ja märkide tehases. /…/

Sisekaitseülema otsusega 1940. aasta 14. augustist saadeti Mustpeade vennaskond ja Mustpeade klubi laiali ning nende vallasvara, sh. 101 hõbeeset, anti üle ENSV Hariduse Rahvakomissariaadile. Vennaskonna taotlused oma vara Eestist väljaviimise osas jäid tagajärjetuks. 1942. aastal eksponeeriti valikut mustpeade hõbedast raekojas toimunud näitusel „Hõbedakamber“, mille kataloog ilmus eesti ja saksa keeles. 1944. aasta sügisel viisid Saksa väed mustpeade hõbeda Eestist välja. Sõja lõppedes avastas Nõukogude armee kunstikomando need Dresdenist ja viis Moskvasse. Seal anti kastid kirjadega „Reval“ üle Puškini-nimelisele Kujutava Kunsti Muuseumile. 1945. aasta varasügisel teatati kastidest Tallinna Riikliku Kunstimuuseumi (Eesti Kunstimuuseumi tollane nimetus) direktorile Ella Vendele, kes sõitis Moskvasse asja lahendama. 28. septembril 1945. aastal koostati Moskvas varade üleandmise akt Puškini-nimeliselt muuseumilt Tallinna Riiklikule Kunstimuuseumile. Moskvast toodi Tallinnasse 104 hõbeeset, sealhulgas kaks puust, hõbedast randiga joogikannu. Kunstimuuseumisse on nad aktiga nr. 249 vastu võetud 8. oktoobril 1945.

[Niguliste muuseumi] hõbedakambris on eksponeeritud mustpeade kogu paremik, välja on jäetud peamiselt väikesemõõdulised esemed nagu napsipeekrid ja lusikad. /…/