Meist

Algusest peale püüdis Mustpeade vennaskond hoolt kanda oma liikmete hea käekäigu ja hingeõnnistuse eest, kaitsta kaupmeeskonna ühiseid huve ja edendada seltsielu.

Liivimaa sõjas 16. sajandi teisel poolel osalesid mustpeavennad oma ratsasalgaga Tallinna kaitsmises Vene vägede vastu, paistes eriti silma 11. septembril 1560 linna lähedal toimunud lahingus. Selles kokkupõrkes langenud Tallinna suurkaupmehe, Mustpeade vennaskonda kuulunud Blasius Hogreve mälestuseks püstitatud rist tänapäevase Marta tänava ääres on vanim säilinud mälestusmärk Tallinnas. Mustpeade ratsasalk tegutses 1887. aastani. Aastatel 1788–1936 oli vennaskonnal ka oma tuletõrjekomando.

17.–19. sajandil täitis ratsasalk põhiliselt auvahtkonna ülesandeid Tallinna kõrgete külaliste saatmisel. Paljud neist valitsejatest ja aukandjatest võeti ka vennaskonna auliikmeks.

Erinevalt vanadest gildidest jäi Mustpeade vennaskond püsima ka Eesti Vabariigi ajal, tegutsedes seltskondliku, sotsiaalse ja kultuurilise suunitlusega organisatsioonina. Kuni oma tegevuse katkemiseni kodulinnas 1940. aastal püüdis vennaskond kõrgel hoida ausa kaupmeeskonna häid ajaloolisi traditsioone ja ideaale ning anda neid edasi noortele mustpeavendadele.

Samad põhimõtted ja ülesanded on sätestatud ka vennaskonna praeguses skraas ehk põhikirjas. Tänapäevases maailmas, kus on üha enam maad võtmas anonüümsus ja pidetus, on eriti oluline säilitada vennaskonnas aususe ja usaldusväärsuse hinnalist vara ja teha see elava eeskuju kaudu omaseks ka noortele. Nendele väärtustele truuks jäämine aitas vennaskonnal edasi kesta ka kodulinnast eemal olles.

Iga mustpeavend peaks tundma, et saab kõiki oma kaasvendi alati ja igas olukorras usaldada.